On the road

Tööintervjuu winerys

Pidime jätma armsa Adelaideiga hüvasti, et sõita Griffithisse tööintervjuule Casella Winerysse (Eestiski müüakse Casella odavat veini Yellow Tale ja Peter Lehmann veine). Enne minekut hüppasime läbi veel Adelaide’i vegan festivalilt (Adelaide’is on päris suur vegan kogukond), kus sõime kõhud head ja paremat täis, väga nomnom oli ja saime esimeses elukohas tutvutud Teresaga kokku (ka vegan). Tööintervjuu ise oli lühike, pigem pidime täitma hunniku pabereid, andma pissiproovi, lugema 1-10 numbreid alkoholi testi tarvis ja läbima füüsilise testi (kätekõverdused, squatid, seljalihased, kõhulihased, kastide kandmine jne.. võttis isegi natuke higile). Intervjuu ise kestis umbes 7 min, aga lõpus küsis supervisor (tööde juhataja) what’s waacking :D – sain seletada, mis tantsuga ma tegelenud olen, nice.

To Outback / Tagamaale

Outbackiks nimetatakse Austraalias tagamaadvõi sisemaad, kus elab väike osa rahvastikust (üle 70% rahvastikust elab rannikualadel) ja mis suures osas on kõnnumaa (mallee), kuigi vähemalt lõunas leidub omajagu ka põllumajanduslikku maad. Meie marsruut kulges Adelaide’ist üle Barossa Valley – kuulsamaid Aussiemaa veinipiirkondasid – kus on päris maaliline maastik, sellele järgnes kuiva ilmega kõnnumaa – põhimõtteliselt lõputu rohupuhmaste väli, siin-seal mõned puud, hunnik kärbseid, mõned emud – mis lõpuks muutus kraavidevõrgustikuga läbi põimitud põllumaa-kõnnumaaks – apelsini- ja viinapuude istandustega. Muidu polnud vigagi, tore oli loodusesse saada ja seda lõputut välja ja veidi krõbisevat loodust näha, AGA kogu asja rikkusid ära MOSKIITOD ehk sääsed.. ja käbsed. Ma ei tea, kas tingituna kevadistest enneolematutest üleujutustest või see ongi siin tavaline, aga neid sääski oli väljakannatamatult palju. Mul on kehal vist rekord arv sääsehammustusi. Sääsed olid isegi linnades – kõnnid ca 30 000 elanikuga linnakese peatänaval ja saad muudkui hammustada. Kuna meil oli telk ja voodiriided kaasas, siis ajasime odavalt ja eksootiliselt läbi, telkides Murray jõe kallastel ning Griffithi linnas ühe suurema järve ääres telikimiskohtades (mujal võib trahvi saada). Telk oli ainuke koht, kust tundsime end sääskede eest kaitstuna, vähemalt siis, kui olime kõik telki lipsanud sääsed maha löönud. Telkimine iseenesest on äge: kella 18 ajal paned laagri püsti, kell 19 poti gaasi peale, kell 20 on kõht täis ja õues pime, kell 21 vaatad tähti ja jääd magama – null muret või kohtustust. Kella 6 ajal hakkad ärkama ja kell 7 on hommikusöök. Ostsime IKEAst ka korraliku kohvikannu, meie lemmiku, väga hästi kulutatud 30$.

Outbackis nägin ka mitmel päeval korralikke suuri usse (madu) üle kruusatee libisemas. Siin pidi mingisugune pruun uss olema eriti mürgine, need igatahes olid ka pruunid, võib-olla siis olidki tapaussid, aga kindel ma pole.

PoolKogemata Sydneysse

Olime reisi algusest peale mõlgutanud mõtteid, et Erki võiks teha forklifti (väiketõstuk) load, kuna ta nagunii oskab sellega sõita ja kuna nende lubadega on lihtsam paremini tasustatud (farmi)tööd saada. Kuna Casellast helistati pärast töövestlust, et kui Erki load saab, on päris suur tõenäosus, et ta võetakse, siis otsustasime minu tagant ussitamisel eksprompt ca 600 km kaugusele Sydnisse sõta ja need ära teha. Ja siit algas meie lõpmatu takistuse ja kannatuste halenaljakas jada. Esiteks registreerisime kahepäevasele forklifti kursusele pool päeva enne algust autos teel Sydneysse, kus vahepeal polnud levi ja et üldse saada nii kiiresti, pidime mitu kõnet tegema (et asjad liiguksid tuleb Aussimaal üldse väga palju helistada ja peale käia). Seejärel selgus, et õhtul on vaja välja printida 10-lk paksult küsimusi täis enesetest, mille eelduseks on 40+ lk õppematerjali läbi töötamine, ja see järgmiseks hommikuks kella 7:30 ära täita koolitusele tulles. Järgmine jamade ahel algas sellest, et Erki elukoht polnud New South Walesi osariik olulistel ID-d tõendavatel dokumentidel, vaid South Australia. Kirusime juba täiega on eksprompt otsust ja härra Otsus kurtis, et tema ei ole üldse selline äkiliste läbi mõtlemata tegude mees. Igatahes, saime tänu Sydneys resideeruvale Siimule teada, et üks OfficeWorksi nimeline kett on pikalt lahti ja jõudsime sinna 10 min enne sulgemist (21:00), et self-assessment välja printida. Seejärel läksime autos kiiruga bookitud külalistemajja, kus oli sellel kellaajal retseptsioon juba suletud ja pidime ise oma tuppa minema, valisime vale toa kogemata, kuna ei märganud ukse peal meile jäetud juhiseid, pärast selgus, et võtsime ühe keskealise paarikese toa ära, aga see selleks.. Tuppa jõudnud, vihtusime üle kolme tunni kuni kella 2-ni öösel küsimustele vastuseid otsides ja Erki ka kirjutades, nosides samal ajal soolapähkleid. Pärast ca nelja tundi magamist läks Erki koolitusele ja mina Sydney kesklinnaga kiirtutvust tegema.

Sydney on ikka päris suur, äärelinnast kesklinna sõitsin rongiga pea tund. Aga linn ise oli värskendav, eriti pärast outbacki, sääski ka polnud. Olid hoopis kõrged klaastornid, nunnu botaanikaaed, sillerdav meri, üsna väike aga kuulus ja erakordne Sydney ooperimaja (natuke tuli siiski linnahalli tunne peale) ning taaskord hästi palju asiaate. Maastikuarhitektuur mulle meeldis: maapind lainetas ja lookles mõnusalt, oli nii uut kui vana, klaasi kui rohelust, õhku ja merd.

Erkil koolitus läbi ja sõitsime taaskord printimiskohta, et väidetavalt mingi panga statement välja printida, mis tõendaks, et Erkil on elukoht New South Walesis. Siim päästis taaskord meid hädast „laenates“ oma aadressi. Teel printimiskohta läks lahti meie kaasaskantava duššikoti kork, kus vesi ilmselt ilge palavusega oli paisunud, mingi üle 10 L tuli välja ja valgus peamiselt auto pagassi ja seal edasi põrandale ja mujale. Juhhei. Hoidsime pöidlaid, et poleks midagi hullu ja sõitsime oma märja autoga edasi. Hetkel tundub korras olevat, kuid korraks saime südarid. Siiski, järgmine päev, kui pidi toimuma Erki eksam, saime veelgi suuremad südameatakid, kui selgus, et see statement, mille olime printinud, ikkagi ei sobi. Käisime kaks korda panga vahet, tegime Erkile teises pangas konto ja olime juba lootuse kaotanud, kui tuli ilmsiks, et bank statement on lihtlabane konto väljavõte, kus ühes nurgas on su aadress. Mida iganes, me jäime lolli näoga vahtima ja kehitasime õlgu. Mida imelikku bürokraatiat. Aga lõpp hea kõik hea – Erki sai litsentsi kätte (ja nagu hiljem selgus, siis ka töö Casellasse Vintage hooajaks) ja pärast läksime Siimu ja Lisli tuttuude korterisse ja õhtul linna peale. Käisime esimest korda elus kasiinos (jalutamas), mis oli väga suur ja täis gamblinguga tegelevaid tavalistes riietes pilukaid ja nende vahel poosetavaid uhklelt riides valgenahku.

Need on rattakastid, kuhu saab ratta lukku panna ja näiteks rongi peale hüpata, et linna sõita.

Sydney imelised mäed

Imelise vaatega õhtusöök, Erki the Chef tööhoos.

Kohe Sydney külje all asuvad Sinimäed (Blue Mountains), mis on imelised ja kus painkeb mitmeid rahvusparke. Seni on see kant meie lemmik Austraalias (mägedefännid nagu me oleme). Nime on nad saanud sinaka varjundi järgi, mis tuleneb vist eukaliptipuudest erituvast essentsist vms. Siinkandis pole eriti sääski ka, seega topeltluks. Maastik on kupliline ja lainetav, sekka mõned Grand Canyoni stiilis järsud kulutatud kaljud. Imeline.

Sinimäed on suurepärane koht, kus rattaga sõita. We’re in love.