We Wine

Hetkel on Austraalias käimas Vintage periood, mil valmivad viinamarjad ning veinitehased töötavad täie auruga. Sel ajal on töökäsi juurde vaja ning see on bäkkpäkkeritele suurepärane võimalus panna raha taskusse ning näha veinitegu. Meie töötame Casellas, mis on Austraalia suuruselt TOP3 veinitehas – nii müügitulult kui kogutoodangult. Julgen väita, et lisaks meile palgati ajutist tööjõudu ehk casuale veel mitu-mitukümmend teist, kellest enamus paistab olevat eestlased ja kui veel täpsemaks minna, siis paarikesed (nagu meie). Eesti keel on Vintage ajal Casellas kahtlemata populaarsuselt ja rääkijate arvult teine keel pärast inglise keelt. Tunne nagu kodus! Nojah, oleme üldse Austraalias rohkem eesti keelt rääkinud (jättes isegi Kirke-Erki suhtluse välja) kui inglise. Eestlased on igal sammul (kohtasin täiesti juhuslikult Griffithi peatänaval jalutades klassiõde). Pole siis ime, kui austraallased küsivad, kas mõni eestlane veel Eestisse ka jäänud on. Aga no worries, meie siia jääda ei plaani, kuigi Eesti kliima pole ka meie cup of coffee ja väga tagasi ei meelita.

Miks nii palju casuale vaja on? Esiteks, Vintage perioodil on käigus 3 vahetust: öö (22:30-6:30), päeva (6:30-14:30) ning pärastlõuna (14:30-22:30) vahetused. Meie saime endale päevase vahetuse, mis tähendab kella 5 paiku tõusmist – pole varem elus sellist hullust teinud, aga inimene on õnneks võimeline igasugu ebanormaalsega kohanema. Kõige nadim on ilmselt pärastlõuna, sest siis on konstantselt palav. Teiseks, veinitegu on päris mitmeosaline protsess ning eri töid on omajagu – seega igaühel on oma ülesanded ja ametipost, kuigi plaganumber on sama (seadusest tulenevalt on öötöö muidugi veidi paremini tasustatud). Meie oleme crusheri ehk purustaja peal, kuhu tulevad viinamarju täis veoautod, et kallata oma saak purustajasse. Erki võtab autod vastu ja vajutab igasugu nuppe, et reguleerida purustaja tööd ja saata viinamarjad edasi kas tanki (punased) või pressimiskotti (valged). Mina olen kompjuuter göörl ehk arvutitüdruk, kes istub enamasti konditsioneeriga konteineris ning tegeleb paberite vastuvõtmisega, hoiab silma peal kõigi nelja purustaja tööl (korraga saame vastu võtta neli veoautot) ja opereerib crusherite tööd arvutist (sh teeb vajadusel reset, lisab arvuti kaudu ensüüme, süsinikku, reguleerib pH-d jms, vahetab kotte ja tanke, kuhu viinamarjamahl läheb jne), liidab kokku viinamarja koguseid, mis ühte tanki või kotti lähevad, st pean jälgima, et liiga palju ei satuks tanki või kotti. Üsna lihtne töö. Vahepeal haigutan niisama, ajan supervisorite/bossidega juttu, vaatan või abistan poisse ja ühte tüdrukut, kes meie tiimis veel on. Mõnikord täidan veinitankide vahel või peal mõnda ülesannet, nagu näiteks veinitaseme mõõtmine või voolikute vedamine. Meie supervisor on muhe suurema kehaehitusega Tongalt pärit mees, rahulik ja asjalik. Vahepeal välguvad tema pikad valged hambad, aga enamasti püüab ta olla tõsine ja autoriteetne. Palju vähem tõsine on meie crusheri itaalia juurtega põhikohaga töötaja Tony (Antonio), kes mängib enamik ajast klouni, laulab jõululaule ja teeb meie bossiga homoseksuaalseid nalju (kuigi mõlemad on 50 aastased pereisad).

Aga nüüd veinist.. Mis kõik sinna veini sisse siis läheb? Kuigi tegu on odavama klassi veiniga, siis tõenäoliselt pannakse enam-vähem samu lisandeid ka teistes veinikeldrites. Casella eesmärk on lihtsalt toota võimalikult palju ühesuguse kvaliteediga veini, hoolimata Vintage aastast, ning nende ainetega mängides saab ühesuguse maitsega veini teha.

Alustuseks, veiniga saab sisse juua omajagu hiiri, rotte ja roomajaid. Igas autotäies on neid peaaegu alati ja mõnikord kohe rohkelt. Suured sisalikud püüame üldiselt ära päästa, aga hiirtega ei viitsita küll väga vaeva näha. Seejärel valatakse viinamarjamahla kilode viisi PMS-i (kaaliumsulfaati), mis silma sattudes võib nägemise võtta ja ninna sattudes ajab aevastama ja kipitab, nahale sattudes muudab naha tundlikuks jne. Muud ained, mis veini lähevad: DAP (diammooniumfosfaat (NH4)2HPO4)) – veini fermenteerimiseks ehk kääritamiseks, tartaric (peamine hape veinis, leidub puuviljades) – veini happelisemaks tegemiseks, süsinik, ensüümid – kiirendavad veinitegu, bentoniit – veini selitamiseks ja heledamaks muutmiseks, ja korralik kogus vett, mis siinkandis on mõnusalt kloorine. Yummie. Näiteks Pinot Grigio viinamari võib olla täitsa lilla, aga kokkvõttes tuleb sellest maagia abiga valge vein; purpurpunast veini saab üldse tänu sellele, et see liguneb viinamarja koorte sees, mis annavad talle ilusa punase tooni. Lisaks crusherile on võimalikud casualide töökohad veel nt pudeliliinidel (väga igav), laboris, üldine cellar hand (veinikeldri abikäsi), kelle ülesannete hulgas on näiteks veinide ülekanne ühest tangist teise, sh voolikute ühendamine, tankide puhastamine, veinitasemete mõõtmine, ainete lisamine jne, töö viinamarja pressidel, keemia ja lisandite kokku segajad jne..

Palk on hea ja tingimused niisamuti. Kõik tööriided ja vajalik varustus anti meile Casella poolt, sh kolm paari pükse-pluuse, kiiver, raadiosaatjad, saapad, kindad, taskulamp, päikseprillid. Iga nädala neljapäeval ja reedel pannakse laua peale kastide viisi puuvilju kõigile võtmiseks. Võtame eestlaslikult ja puuviljasõpradena mitu tükki iga pausi ajal. Kõik pausid on tasustatud, seega päevas töötame 7 tundi, aga palka saame 8 tunni eest. Muide, Austraalias makstakse mitte kuu-, vaid nädalapalka ja palgad on Eestiga võrreldes tublisti kõrgemad (teenused ka muidugi kallimad).

Tööst vabal ajal sõidame endiselt rattaga, kuigi vähem kui varem. Mina sain Erkilt sünnipäevaks Asics jooksutossud ja kepslen nüüd lisaks väntamisele nendega ringi. Erki ootas tükk aega postikanalt 5 uut sisekummi ja pidi ka jooksmas käima, kuigi suur jooksufänn ta meil ei ole. Griffithi keskkond on lihtsalt rattavaenulik: siin on igal sammul okkalised taimed (bindii, bindies, Soliva Sessilis), mis on rattakummid miiniväljaks muutnud. Minu piimakummid lubavad üsna muretult küll maastikku sõita, aga mullitavad ja susisevad pidevalt ja tegelikult vajavad väljavahetamist, sest seal on juba liiga palju auke ja pean väga tihti esikummi pumpama. Mis teha. Vähemalt on päike kogu aeg väljas ja taevas pilvitu.

Laupäeviti on meil kujunenud rituaal, et võtame ennelõuna kohvid Bertoldo’s pagariärist – üks kuulsamaid ja vanimaid siin ja linna parima kohviga, või the rOasTery’is – kõige trendikam, ja seejärel suundume raamatukokku tasuta wi-fi võrku. Wi-fi kiirus on küll kiviajast, aga vähemalt tasuta. Muidu kasutame mobiiliinternetti, aga ega seegi kõige parema kvaliteediga pole ning pealekauba mõttetult kallis ka. Eestlastena oleme internetiga ära hellitatud ja Austraalias krimpsutame pidevalt nina.

Vein - jumalate jook - lehmakook