Rattaga adelaide’is

EELROOG - ilm

Millest üks tüüpiline eestlane ikka juttu alustab kui mitte ilmast, eksole (isegi, kui postituse pealkiri seda just kui ei eeldaks)? Ilmad on siin oodatust jahedamad olnud: ca 15 kraadi, kuid on ka helgemaid päevi, näiteks eile, mil päikese käes oli üle 20-ne, ja nädalavahetuseks lubas ka 25. Aga üldiselt oleme Erkiga juba kaks pakki teed ära joonud, sest meie light backpackid on pigem ratta- ja suveriideid täis ning ega siis Austraalia majad korralikult soojustatud ole.

I PÕHIKÄIK - rattateed

Aga nüüd asja juurde.. Adelaide on nagu juba ennist mainitud üks suur aedlinn, kus absoluutselt igaühel on vist eramaja. Autoteed on siin laiad ja enamasti on tee äärde veetud korraliku laiusega jutt rattaraja tarvis, kuigi kui seda ka ei ole seal, siis pole lugu, autojuhid paistavad siin arvestavat ratturitega ja minul ei ole veel ühtegi halba kogemust olnud, kuigi olen igapäevaselt linnaliikluses vändanud. Kõnniteepoolne rida on laiem ja vaikimisi tundub olevat mõeldud ratturitele, või kui rada pole märgitud, võib olla siiski näiteks liiklusmärk, mis ratturitele n-ö sõiduloa annab. Teisalt on sellega ka üks probleem: tee ääres parkivad autod. Kuigi autoteel liiklemine on kindlasti kiirem kui jalakäijatega jagatud kõnniteel, siis peab jälgima, et juhipoolse uksega vastu vahtimist ei saa ning vastavalt vahet hoidma parkivatest autodest möödudes. Teisalt ei paista keegi pahane olevat, kui peab ratturile teed andma, vähemalt Adelaide’is. Kui foori taga seisma jäädakse, siis autojuhid lasevad ratturitel eelisjärjekorras startida ega tekita ohtlikke olukordi (a la ei keera ratturile ette).

Nö rattabox autoteel foori taga ristmikul, teeb ratturid nähtavaks ja annab neile eesõiguse startida

Tüüpiline sõiduteele markeeritud jalgrattarada

Lisaks on siin fooride juures n-ö ohutussaared / sõiduteele maha märgitud alad, kus rattur saab autode ette sõita, võimaldades tal niiviisi nähtav olla ja esimesena sõitu alustada. Eraldi rattateid / kergliiklusteid olen seni näinud kolme: trammitee kõrval kulgev randa viiv kergliiklustee, mööda Torrensi ehk pärismaalaste keeles Karrawirra Parri jõge viiv looduskaunis rattatee ning linnast välja mägedesse, sh mountain bike i rattaparki (Eagle Mountain Bike Park) viiv autotee kõrval kulgev rattatee, kus nägin sportlikke mehi sõitmas. Kuna kõnniteed on siin kitsad, siis neile rattamärke joonistada pole mõtet. Teisalt linnatranspordi mõttes jalgratast kasutavaid jalgrattureid siin nüüd massidena nagu Taanis või Hollandis küll ei ole. Neid on omajagu, aga kindlasti mitte väga palju. Ikkagi suhteliselt autoriik. Siiski on mägedesse viivatel autoteedel omajagu jalgratturite eest hoiatavaid ja 1 m vahet hoida soovitavaid (Kataloonias oli 1,5 m) liiklusmärke ning autojuhid on arvestavad ja tõesti hoiavad vahet möödudes või vajadusel sõidavad su taga. Jalgratta- kui spordikultuur peaks siin aga tugev olema ja mägedes neid jalgrattasportlasi küll kohtab.

Kahesuunaline jalgrattatee viib sportijad mägedesse ja mtb parki

India ookean, St VIncenti laht

Teeääred ei ole vist alati liiga puhtad (kuigi üldiselt ikka on, mõnes kohas on ehk oksi või puru tormikahjustuste tagajärjel maas – siin ka möllasid tuuled ja üleujutused mõni aeg tagasi, päris palju on puid pikali maas), sest Erki, vaesekene on juba kolm korda kummi tössiks saanud (kuigi põhjus võib peituda ka tema edevates võistluskummides). Karl Samoson, kes juhuslikult ka Adelaide’is redutab, teatas, et tema olevat ükskord mingis rahvuspargis pannud oma ratta puu külge lukku, kuid vandaalid olid puu tipu ära saaginud / murdnud, ratta võtnud ja jõkke visanud rattavaenulikkuse või oma madalalaubalisuse demonstreerimiseks. (Karli juttu ei julge muidugi alati 100% tõepähe võtta). Tellisime ka Erikga Bike24-st 50€ U-lukud, et saaks koos linna peal käia, loodame, et kõik läheb hästi.

II PÕHIKÄIK - tõusumeetrid

Kesklinn ja selle ümbrus on Adelaide’is lauge, kuid tõusumeetrite kogumine pole siin mingi probleem, sest lõunas ja idas tõusevad järsud künkad ja mäed. Näiteks sõitsime neljapäeval lõunas paiknevasse linnaossa Aberfoyle Park üht 10-nädalast kutsikat vaatama, keda nädalaks peagi hoidma läheme, ning edasi-tagasi sõit oli pea 900 tõusumeetrit ning kõigest 55 km. Eestis selle maa kohta nii palju tõusumeetreid ei kogu, rääkimata mu samal neljapäeval sellele maale veel treeningu mõttes otsa sõidetud 33 kilomeetrist, kus ma kogusin lausa 900 tõusumeetrit ehk üks suur ronimissõit. Aga see oli igat tõutumeetrit väärt, kuna külastasin Cleveland Wildlife parki, kus nägin esimest korda elus nunnusid koaalakarusid, kellega sai tõtt vahtitud ja kes mu liikumise peale stoiliselt pead keerasid, ja kängurusid. Vaated olid imelised: viinapuud, õites kirsipuud roheliste kuplite nõlvadel, sõitsin ka kruusakivi matkateedel (trails), mis looklesid üles-alla mööda nõlvu. Vaim ja meel rõõmustasid. Eks mäed, vaated ja loodus oli ka üks suur põhjus, miks siia tulime ja miks Adelaide’i kui Austraalia rattapealinna maandumiskohaks valisime.

MAGUSTOIT – Cascada kohv

Pup’i (kutsikat) vaatamast tulles põrkasime juhuslikult mingisse kohvikusse, mitte väga kaugel kodust (nii 4 km), kus saime vist elu parima cappucciono, see oli niiiiiiii yummie. Tellisime kookospiimaga ja vaht oli hästi ühtlane ja kreemjas, super. Seetõttu otsustasime täna, laupäeval veelkord sinna minna, et üks kohvibrunch teha (Cascadas saab ka väga häid ja põnevaid toorpalle, a la mingi kookos, maca, goji, spirulina jms superfood baasil). Juba eelmine kord panime tähele, et kohvik asub vist ratturite liikumismarsruudil ning täna oli ees juba mitu 50+ vanuses edevate riiete ja ratastega rattameeste gängi kohvitamas ja einestamas. Lahe. Kohv maitses endiselt jumalikult.

Sõit-sõit-sõit linna – mis sinna minna – mägedesse ronima !