Origin Nsw Destination Kuningannamaa Banaanid

Jätkame reisimarsruuti New South Walesist suunaga Queenslandi. Liikusime mööda põhilist idaranniku maanteed – Pacific Highway - edasi aina põhja poole, tehes vahepeal kõrvalepõikeid mägedesse ja rannikule. Meie pettumuseks ei jookse see A1 maantee teps mitte mereäärest, nagu kujutasime vaimusilmas ette, et kulgeme muudkui mööda palmide ja randade rida vaatega Vaiksele ookeanile. Oh ei. Kuigi pärleid oli (Cardwell, Port Douglase-Cairnsi vaheline teelõik), siis enamik sellest väga pikast teest oli ikkagi istanduste, karjamaade ja küngaste-mäenukkidega ääristatud, mis iseenesest pole ka paha, lihtsalt reaalsus ei vastanud päris ettekujutusele.

Muidugi ei jäänud palmid ja rannad nägemata, sest põikasime muuhulgas aeg-ajalt sisse rannikulinnadesse ja –kuurortidesse. Võtsime eestlaste ja austraallaste soovitusi kuulda ning kastsime varbad vette ka kahes hitt-kohas, mida enamik kui ühest suust soovitasid – Byron Bay ning Gold Coast ehk Kullarannik. Esimene meile väga meeldis ja iseloomustaks seda sloganiga Shut up and take all my money!!! ehk siis Byron Bay on suurepärane koht, kuhu oma dollarid jätta.

See ei ole iseenesest positiivne, aga positiivne oli, et mõõtmetelt väikeses Byronis on 20-30ndates noorele inimesele oma suuruse kohta uskumatult palju häid toidukohti, lokaale ja poode pakkuda. Isegi täiesti tavalises suurketi toidupoes oli tavapärasest huvitavam ja kvaliteetsem valik. Tegu on surfarite-hipide-hipsterite asulaga, mis seletab ka (meie arvates) head tarbimisvalikut ning linnakese mõnusat õhkkonda-vibe’i. Värvikad inimesed ja bäkpäkkerid on kindlasti ka vaatamisväärsus. Sõime Main Street Burger Baris imelist jackfruit burgerit (lahe laimikas mekk ja mahlane krõmps idumaitseline salat saatsid eksootilist jackfruiti burxi vahel) ja loputasime selle alla 5$ Coronaga (odav). Seedima läksime burgerit õhtusele jalutuskäigule pimedas mööda rannikut Cape Byron tuletorni ja Austraalia kõige kõige idapoolsema punktini. See oli kindlasti reisi üks meeldejäävamaid paljudest jalutuskäikudest, sest pimedas tähistaevas peade kohal (Austraalia tähistaevas on väga ilus, rohkelt tähti) ületada kaljusid meres ja ronida kaljunukkide otsa on lihtsalt äge, niisamuti kiidaks Byron Bay neemel kaljurannikule rajatud jalgradasid, mis avasid võimsaid vaateid lainetavale ookeanile. Kuna väga paljudel ei ole kombeks pimedas kaljude otsas jalutada (mõned kehad siiski olid), siis olime privaatselt, mis tegi jalutuskäigu veel erilisemaks. Byron Bay vabameelse ja noortepärase vaimu rikkusid ära ööbimist ja öösel parkimist keelavad sildid igal võimalikul nurgal. Kuna low budget rändureid on Byronis palju, siis on võetud vastu meetmed nende linnast minema peletamiseks, vähemalt öösel. Aga tegelikult on see paljudes toredates Austraalia linnades nii. Kahjuks. Aussiedele meeldivad keelumärgid. Brisbane’i muuseumis nägin, et see ei ole teps mitte uus trend, vaid juba ühel 1980. aastal maalitud maalil kujutas AU kunstnik (nime ei jätnud kahjuks meelde) tänavat rohkete keelumärkidega, ironiseerides, et siin ei tohi ei astuda ega istuda. Mõtlesime, et miks see küll nii on. Erki käis välja, et äkki peitub põhjus vangide kolooniana alustanud Austraalia minevikus.

Gold Coast, Brisbane’ist sutsu lõunas asuv kuurort ja lõpmatu rannikuasula ei olnud meie maitse, MOTT. Võrdleks seda Costa del Sol-iga Euroopas (kuigi Costa del Sol meeldis mulle rohkem). Üsna mainstream ja bling-bling, vähe karakterit ning palju krohvi ja mentaliteet „tahan näidata, et olen rikas ja ilus, isegi kui ma tegelikult ei ole või kui ma olen, siis mul ei ole kuigi palju stiilitunnetust, aga tore on ennast üles mukkida ja pidu panna.“ Arhitektuur oli ka maitsetu ja raha polnud kusagil kulutada, sest meie maitsele kohti ei olnud kui ehk mõned söögikohad Burleigh Heads’is välja arvata. Rannapromenaad oli iseenesest okei (kuigi katkendlik). Jooksin seal edasi-tagasi 21 km, omajagu sportimisvõimalusi/-atribuutikat ning parke. Rannapromenaadi ääres aga võiks olla khuule cafesid, mida meie ei silmanud kahjuks. Gold Coasti keskelt läheb läbi üks põhitee, mis lõikab paljud poed ja restod kaheks, mis on jällegi meie kriitikanoot Kullarannikule. Väga ebamugav on sellisel tänaval tarbida, rääkimata jalutamisest, kus pead kogu aeg mitmerealist teed ületama. Euroopa vanalinnad on ikka palju südamelähedasemad.

Hüppan nüüd pilvelõhkujate alt ajas tagasi Gibraltar Range Rahvusparki (sinna suhteliselt peab hüppama, sest tõusumeetreid on omajagu). Koht, kus saab vaikselt mägedes olla ilma vee, mobiililevi, poodide ja mürata. Juua oma kannukeses keedetud värsket kohvi või lapsangi suitsust teed ning vaadata kaljusid ja metsaga kaetud orgusid. Raspberry lookout oli just selline koht! Austraalias telgiga reisides oleme õppinud väärtustama inimeselooma primaarseid vajadusi. Kuidas pesta nõud ära väikese hulga veega (hea mõte on need esmalt puhtaks lakkuda :D ), kuidas pesta ennast külma vee all (või jões või ookeanis – ookean on isegi soojem kui õhk sügisel), kuidas väärtustada internetis ja arvutis/mobiilis veedetud aega, kui seda on vaid nii kauaks, kui aku kestab (Erkil õnneks kestab päris kaua; mina olen veendunud, et praegusel ajal on Internet juba inimõigus!), kui mõnus on tegelikult telgis joogamati peal värske õhu käes tähistaeva all magada (vihmas on natuke ebameeldivam, sest hommikul tuleb märg telk kokku pakkida). Tagasi mugavustsooni ja harjumuspäraste kohustuste rüppe naastes hindad sooja korraliku survega dušši, igakellast pesupesemise võimalust ja sooja toa aknast avanevat sombuse ilma vaadet. Samas suure tõenäosusega tahad mõne aja pärast uuesti teel olla ja telgis magada. Trust me.

Gibraltar Range’ist sõitsime edasi sisemaa suunas ja peatusime väikeses kohas Deepwater. Rahvastiku mõttes tundus nukker paik olevat, sest nii mitmedki majad ja ärid olid müügis või kehvas seisukorras, kuid täies värvides sügis ja maastikud ümberringi olid võrratud. Sõitsin rattaga ca 70 km ringi vaateväljas üle tee hüppavad tõmmud kängurud, maa seest välja kasvavad kaljunukid nagu seened, Mustikud ja Tähnikud, lehma- ja lambakarjamaad, värvilised puudealleed, endine asbestikaevandus.. Üsna deep koht tõesti. Hoolimata ääremaastumisest, jättis Deepwater erilise tunde ja mulje, nagu teistmoodi ja puutumatum kui rannikulinnad. Läheks tagasi.

Veidi nukralt mõjus ka keerulise aborigeeni nimega linn Murwillumbah, mis tõlkes tähendab camping place (telkimiskoht), kuigi seal kindlasti oli ka silte No camping. Meie ööbisime väikeses Hosanna farmis, kus sai küülikuid ja kanu toita, ning linnas telkimiskohta ei otsinud, seega ma ei mäleta, kui palju neid keelusilte oli, aga nagunii neid oli. See probleem ei puuduta ainult seljakotirändureid, austraalia pensionärid on samuti pahased: tahaksid ju nemadki vanaduses oma kalli raha eest ostetud haagises odavalt ringi trippida ja meelepärases kohas ööbida. Kunagi oli see seaduslik. Nüüd aga tuleb muudkui WikiCampsi äppis surfata ja tasuta või tasulisi telkimis- ja vagunelamu alasid otsida. Tagasi M’bah juurde. Murwillumbah kannatas tugevalt 2017. a kevadel toimunud üleujutuste tõttu Queenslandis. Jõgi mattis alumised majad korralikult enda alla ning laastava sündmuse hõngu oli sombusel päeval hästi tunda. Eriti tundsime seda linnaraamatukogus, mis minu tundlike kopsude hinnangul hallitas. Erki nõustus pärast, et õhk oli seal tõesti kahtlane. Minu sügav kaastunne raamatukogu töötajatele. Muru tõi ka rõõmu: linna lähistelt saime esimesed istanduste banaanikogemused, niisamuti sõin esimest korda elus värsket hapukamaitselist passionfruiti (banaani-passioni smuuti oli täitsa hää). Nimelt müüvad mõned talumehed oma saadusi tee ääres varjualustes, kasutades honesty boxi süsteemi. Süsteem on väga lihtne: võtad viljad, kaalud või loed üle palju võtsid, vaatad mitu raha talumees tahab, arvutad ja paned dollarid ausalt või ebaausalt kastikesse. Parem muidugi kui ausalt. Robinhuudlikum on suure läbimüügiga poest varastada kui taluniku käest. Eksole.

Esimesed mittepoe banaanid söödud jõuamegi lõpuks Queenslandi.. NSW on ikka kuradima suur osariik. (PS Gold Coast on muide ka Queenslandis, tegin sulle, lugeja, ühepajatoidu)

Queenslandi lõunaosas paiknev pealinn Brisbane, Austraalia suuruselt 3. linn, jättis eeskujuliku mulje. Ei läinud sinna mingisuguste ootustega, aga ära tulime mõttega, et võiks täitsa olla roadtripi lõpp-punkt (etteruttavalt võin öelda, et nii see ka läks ja elame nüüd Brisbane’is). Pühapäeva hommikul, kui saabusime, võtsime kohe ette linnaosa New Farm, kus jõime Pablo cafes hommikukohvid ja jalutasime läbi pargi endisesse elektritootmise tehasse Powerhouse, mis nüüdseks on muudetud kultuurikatlaks (etendused, näitused, kohvik..). Erki sai seal oma Aussie parima toaletielamuse koos hea muusika (üks lugu playlistis oli kindlasti Air „Playground Love“, on mul meeles, ning lugu artistilt Tallest Man on Earth), avaruse ja puhtusega, nagu ta kirjeldas. Edasi kõmpisime mööda Brisbane-i jõekallast, mille äärde ja peale on rajatud ontlikud kergliiklusteed kõrvale killuke ajalugu ning maitsekat arhitektuuri. Silm puhkas ja pühapäevane malbe Brisbane jättis hea mulje. Nagu ikka linnades meile teha meeldib – käia kunstimuuseumis, järgisime oma tavapärast käitumismustrit ning külastasime GOMAt ehk kaasaegse kunsti muuseumi. Üks omapärane väljapanek lubas kirja panna/ välja öelda oma mõtteid, mis muidu ehk õigel ajal jäävadki avaldamata, ja saata need lausa konkreetsele isikule, enne kui hilja. Kirja kohale jõudmise eest pidi näituse lõppedes vastutama muuseum. Erki tahtis ka oma mõtted panna postiga teele, aga ümbrikud olid otsas, näh.

Brisbane’is vedas meil ka öömajaga, mille broneerisime loomulikult AirBnB kaudu kesklinnast natuke eemale asumisse the Gap, kohe khuulide rattasõidu kohtade ja -radade kõrvale. Meie päralt oli armastusväärse Lõuna-Aafrikast Brisi emigreerunud perekonna eramaja alumine privaatne korrus-korter vaatega kolmele palmipuule ja mägedele ja südanthaaravale päikesetõusule. See oli väga sweet kodu. Lisaks oli pereisa A. samuti rattahoolik ja ühel väga varajasel hommikul, kui Erki meie Brisis elava aussie tuttava Jaiga sõitma läks (sest aussied armastavad kukelauluga ratast sõita, nagu ma korduvalt olen maininud), siis majahärra A. ühines nendega ja kolm karu väntasid üheskoos vallutama Brisi kõige kõrgemat tippu Mt Coot-tha. Que de joie.. kuni sama päeva hetkeni, mil Erki avastas, et tema rattaraamis ühes ühenduskohas on eluohtlik mõra.

Mistõttu järgmine postitus tuleb üsna matkade rohke..

Lein.