Talv Brisbanes
Kaks talvist kuud Brisbanes on mööda saadetud ja ei oska muud kosta kui vaid kiidusõnu ilmataadile. Nii mõnusa kliimaga talve polegi meil varem olnud. Päeval on väljas konstantselt toatemperatuur (toas on toatemperatuurist mõni kraad madalam temperatuur – ehk siis jahedam, kuigi sõltub ka majast) ja seejuures on taevas 90% pilvitu-päikseline. 21-24 kraadi ja seda iga jumala päev!!! Kas saab ilm olla normaalsem? Enne päiksetõusu ja pärast –loojangut on muiudgi jahe, kuid it’s ok, all good, loogiline. Ühel hommikul enne tõusu, mis peaks olema kõige külmem aeg, näitas Erki Garmin vaid mõni kraad üle nulli, samas kui päeval tõusis temperatuur ikkagi üle kahekümne. Nii tobe kui see ka ei ole, siis on talv Brisbanes parem kui suvi Eestis. Kahjuks. Suvel läheb siin muidugi palavaks ja mis vastikumgi – niiskeks.
Aga alustame algusest..
Sweet Home – Kodu
Kui 5. Juunil Brisi saabusime, siis maandusime esmalt Fortitude Valleys Air Bnb-s ühes iiri bäkkbäkkerite üürimajas, mille majatüüp oli Queenslander. See on väga iseloomulik siin osariigis, nagu nimestki võib järeldada. Põhitunnusteks on jalgade peal seisev kõrgete lagedega puitkarkass kaunistatud oranamentidega, kust tuul saab mõnusalt läbi ulguda – see tagab hea õhutuse, talveöödel ehk liigagi hea. Samas on need majad täitsa stiilsed ja hubased, kui hästi hoitud / renoveeritud. Tõmbaks paralleele Tallinna Kalamaja miljööväärtusliku arhitektuuriga. Nädalaga pidime leidma aga uue kodu ja see meil ka õnnestus tänu portaalile Flatemates, kus võimalik leida ja otsida korteri-/majakaaslaseid. Leidsime kodu kaheks kuuks Paddingtonis, kohe kesklinna külje all. Kui esimest korda Brisi külastasime, siis jäi see piirkond mulle silma kui hea vibe ja auraga kant, kus omajagu kohvikuid, vintage ja antiikpoode, väikeseid kohalikke ärisid ning mitte liiga intensiivne elutempo, samas CBD-st (central business district ärikeksus-kesklinn) pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Tegu on ka hästi künkliku ja uhkete linnavaadetega piirkonnaga ning meie maja asus megahullu kaldega tänaval, kust üles pidi peaaegu käpukil roomama, kui veidi liialdada. Automaatkastiga Fordikese käivitasime igatahes käsipiduri abiga. Hiljem selgus veel, et Paddington on pigem posh (peen) linnaosa, kus elab jõukam kiht, kuigi tänaval konnates nagu ei teki tunnet, et oleks sarjas Bold and Beautiful (Vaprad ja Ilusad). Hipsterite kontsentratsioon on ka üsna kõrge, aga no hipsterid ongi jõukad :D Et te nüüd ei arvaks, et meil taskud veinitööst raha täis olid ja üürisime mingi villa. Mkm.
Elasime koos 3 austraallase ja 1 ameeriklasega, kõik vanuses 20ndate keskpaik, üsna khuulis (aga mitte uhkes) boheemlaslikus kahekorruselises kahe veranda ja ühe rõduga majas, kus oli boonusena veel eriti lahe Russian Blue tõugu kass (õigemini koer kassinahas) Jonsey – Mr Jonts – Jontaé, kelle oleks tahtnud endale võtta (ma väga tõsiselt kaalun nüüd Russian Blue võtmist, Siimul ja Lislil Sydneys on ka, samuti väga khjuuli iseloomuga), viis katarri, huvitav lugemislektüür, vinüülimängija hunniku minu keskkooli aegset muusikamaitset imiteeriva vinüülikollektsiooniga, David Bowie pildiga padi, kõik vajalikud köögitarvikud (+ mitu head vegan kokaraamatut). Maja põhiperemeheks kutsusime Louiet, itaalia juurte ja topeltkodakonsusega alati rõõmsameelset ja ülimalt sotsiaalset noormeest, kelle põhilised hobid olid (lisaks sõpradega hängimsele ja mõnuainete tarvitamisele) telekamängud, poks, kitarr. Tema tüdruksõber Sam (Samantha) Smith oli väga omapärase afromikrofoni soenguga moetudeng, kes oli naabruses paiknevale kohvikule Remy’s graafilise disaini teinud, nii et jõime kohvi tema joonistatud kohvitopsidest. Meie kõrval toas elas Ruby, kes elas oma värvikat elu pigem väljaspool kodu (ja kellele kuulus vinüülimängija ja selle kollektsioon), ning Patrick Californiast, kes tegi varahommikust alates kohvisid ja armastas pärast tööd Louie elektrikitarri näppida ja oli nagu meiegi, Austraalias rändur, käies vahepeal Byron Bays surfamas. Oma miljonivaatega toa üürisime prantslannalt, kes sõitis suve- (või talve? Ütle nüüd kumb õigem on) vaheajaks Prantsusmaale, 180$ eest nädalas, mis on sama summa, mis Griffithis maksime ja päris hea diil suures linnas.
Meie teine kodu, kus hetkel elame, asub kohe järgmisel tänaval eelnevalt kirjeldatud majast. See oli päris hea leid, et saime ainult paar sammu astuda ja juba oligi kolitud ning nüüd asume vanemas puitmajas, queenslanderis, mille taga on džungliaed, kus elavad bush turkey ’d ehk põõsakalkunid, kellel on ehitatud isegi suur pesa maapinnale ja peatselt oodata minikalkuneid. Üürisime toa Johannalt, rootslannalt, kes läks kuuks ajaks Kolumbiat avastama ja kellel on, üllatus-üllatus, eestlannast parim sõbranna (ainuke eestlane, keda ta tunneb). Wtf.
Kes töötab, kes sööb
Brisi jõudes hakkasime lisaks kodu otsimisele kohe ka oma CV-sid lihvima ja tööd otsima. Erki tulistas CV-sid saata ja sai mitu intervjuu kutset juba esimese nädalaga (tema ampluua oli ka laiem), kuigi ta ei saanudki lõpuks neile minna, sest oli juba selleks ajaks tööl. Tegelikult ei leidnudki Erki oma praegust tööd ise, vaid töö leidis hoopis Erki töökuulutuste portaali üles laetud pooliku CV põhjal. Nimelt olid mõni aasta tagasi keegi eeslastest paarike Juta ja Kaspar nii hea mulje jätnud, et tööandja tahtis kiirel ajal taaskord eestlastega õnne proovida. Erki sõidab nüüd mööda linna ringi ja paigaldab ürituste tarvis atribuutikat. Mina sihtisin pigem erialast tööd, kuid pärast kahte nädalat töö otsimist ma enam ei viitsinud CV-sid saata ja kaaskirju personaliseerida (kuigi tegelikult ma ei saatnudki neid arvuliselt palju), sest see on jube tüütu, eriti kui suhteliselt tead, et bäkkpäkkeri viisaga on nagunii raske päris tööle saada (nt kehtib reegel, et ühe tööandja juures ei tohi töötada kauem kui kuus kuud, lisaks ei ole seljakotiränduritel väga usaldusväärne maine siin, kuna nad tahavad pidevalt ringi rännata) ja keegi neid CV-sid nagunii ei loe, pigem loevad tutvused. Igatahes, mina siis lõin lulli ja tegin vahepeal freelance töid läbi kohaliku Airtasker portaali, mis on veidi sarnane kodumaise GoWorkABit-iga. Kasutajad saavad selles keskkonnas tööotsakesi postitada, sh on palju online töid, ning teine ports inimesi saab oma pakkumise teha ja kandideerida. Olen teinud kaarte uuringuraportisse ja raamatusse föderalismist Mynamaris, Neplais ja Sri Lankal. Rikkaks sellise juhusliku tööga ei saa, aga kogemuse ja suure hulga vaba aja üle olen õnnelikum kui kusagil kohvi serveerides, y-generatsiooni esindaja nagu ma olen. Vahepeal toksin programmeerida ka midagi ja valmistun vaimselt sügisel jälle kooli minekuks, igavene üliõpilane nagu ma olen. Ehk siis ma naasen tagasi Eestimaale vahepõikega Tais. Mulle kulub veel üks puhkus ära (loe: rohkelt imemaitsva ja odava tai toidu pugimist ja mitmekümne Budhha templi külastamist). Kui mu kobakäpad käed lubavad, siis ehk saan isegi ratta esimest korda elus kokku pandud, minu isiklik mehaanik Erki tegi juba koolituse ka, kuigi ma kardan, et midagi läheb raudselt nihu. Oot, Erki ei tulegi Taisse? Nope. Läheme lahku? Ei! (me loodame) Erki tahab lihtsalt veel Austraaliasse jääda. Ühest küljest tuleb teda mõista: kes see ikka tahab vabatahlikult eesti talve naasta, kui on võimalus seda teha ka kevadel (tean, et on ka talvefänne, kuid pigem on nad vähemuses ja eesti talv või see mingi vahepeal moodustis kestab ikkagi pool aastat).
Jälle (jalg)ratastel
Rattamured on ka seljatatud ja saame nüüd rõõsalt Brisbane’i rohkeid künkaid vallutada. Erki sai uue Specialized raami (tänud Kristjanile) ja minul said ka kuluosad ära vahetatud, mistõttu oleme nüüdseks omajagu Brisi rattateid uudistanud, mis on täitsa eeskujulikud (vaata siit). On kasutatud nii eri tasandeid, kui tee tüüpe (ka selliseid, mida Eestis ei eksisteerigi) ja rajatud teid nii õhku üle kiirtee kui jõe peale – seega ruumipuudus ei ole vabandus, ainult tahtmine ja raha. Loomulikult ei ole siingi kõik ideaalne ja vahel suure tee peal autodega sõites on natuke kõhe, kuid võimalusi on loodud ja mõned neist on vägagi eeskujulikud. Meie kodust mitte väga kaugel asuvad ka mäed ning loodus, seega mõnus mõnus. Rannikule on ca 25 km ja sinna saab sõita täies ulatuses mööda jalgrattateed, kuigi jõesuudme ümbruses on rannik üsna mangroovivõsa, mitte kuurortrand. Veidi põhja pool aga paiknevad ranna ääres päikselised asulad, kus tundub suuresti elavat pensionipõlve pidavad vanakesed.
BNE algajale
Brisbane ehk BNE ei ole ehk tegevuste poolest nii põnev linn kui Melbourne, aga elukeskkonnana on täitsa meeldiv. To Do List:
[1] Päikesetõusu või –loojangu nautimine Mt Coot-tha otsas. Avanab hea vaade linnale ja CBD ehk kesklinna tornid eristuvad hästi välja. Muruplatsil saab kohvi nautida või külastada kohvikut-restorani ja ümberringi on matkarajad.
[2] Lõbusõit või commute linna ühistranspordi CityHopperiga – reisijate laevukesega, mis teeb peatusi vaheldumisi jõe kahe kalda vahel ja on kõigile TASUTA. Näeb kaldad ja sillad ära ning hea õnne korral saab isegi paadi katusel istuda, eeldusel, et mõni vaba koht leidub. Tasub ette võtta nii päevane kui öine sõit, sest öösel raiskab linn kenasti elektrit ja sillad ning jõe äär on värvidesäras.
[3] Jalutuskäik jõe lõunakaldal. Pilgu võiks peale heita nii kohe jõe ääres paiknevale ja linlaste poolt palavalt armastatud Southbankile, kus asub mitmeid lõbustusi (vaateratas, “rand”, lugematu arv söögikohti-baare, muuseume, muruplatse, mis olesklevaid ja linnasiluetti nautivaid inimesi täis), aga ka alternatiivsemale Westend linnaosale, kus on niisamuti palju söögikohti, joogikohti ja poode (paljud neist ka taimetoidule pühendatud), kuid veidi ekstravagantsem läbilõige rahvastikust.
[4] Botaanikaaed linnasüdames. Kohe ärikeskusest lõunas jõe kaldal ülikooli kõrval on suur park-botaanikaaed, kuhu kesklinnast või ülikoolist saab kiirelt põgeneda, kui soov muruplatsil lõunat nautida. Väga mõnus.
[5] Local Farmers Market - kohalike talunike jms väikeettevõtjate turgude külastus. Suhteliselt igal linnaosal on selline turg mõnel nädalapäeval, enamsti pühapäeval ja see on hea kokkusaamise või einestamise koht ning lisaks saab hankida ka värsket turukraami ja tutvuda aussie kohaliku toiduvalikuga, mis on eri kultuuride mõjust tingituna väga mitmekesine.
[6] Powerhouse. Esimene asi, mis meie tegime Erkiga, kui Brisis esimest korda maandusime, oli Powehouse külastus. See on selline renoveeritud endine tehasehoone, kus saab tarbida kultuuri või sööki vaatega jõele. Mina käisin seal maailma pressifoto näitusel näiteks ja igal reedel on kõik oodatud tasuta stand up komööia saatel naeru välja pritsima.
[7] Riverwalk. Alternatiiv CityHopperile on kasutada oma jalamootorit ja nautida jõekaldaid ja neilt avanevat vaadet heas korras ja hästi tehtud kergliiklusteedelt, mis kesklinna ümbruses jooksevad päris pikalt mööda kallast.
Kokkuvõtteks – Brisbane on väga kenasti ära kasutanud oma jõe ümbrust ja potentsiaali.
Lumeingel-külmast kringel