No Camping
I osa
Veinitöö ja vintage on seljataga ning reisimise „mode on“. Sööstsime Griffithist minema suunaga Sinimägede ehk Blue Mountains poole, kus olime juba korra varem käinud, aga seekord sõitsime lõunapoolsemat teed mööda, mis on palju tihedamalt asustatud rohkete valgusfooride ja aeganõudva liiklusega asulate jada. Sügis oli Sinimägedes täies hoos, puud värvilised ja õhk jahedapoolsem. Siiski, päike paistis ning olustik meenutas eesti septembrikuist vananaiste suve.
Sinimäed asuvad kohe Sydney külje all, olles seega ideaalne pelgupaik linnast põgeneda soovijatele, kes ihalevad boheemse väikelinna (m)elu järele ning armastavad loodust ja võimsaid kanjonivaateid. Neid viimaseid saime omajagu jalgsimatkal Blackheatist Govetts Leap Lookout vaateplatvormilt algavalt matkarajalt mööda kanjoni nõlva alla orgu ja tagasi ringiga üles. Turnisime üle kivide, joastike mööda kitsaid radu ja astmeid. Päris vahva algus reisile! Turistikad Kolm Õde (Three Sisters) (aborigeenide legendi järgi hoiab isa neid vangistuses, ülejäänud õed on ilmselt erosioon ära uhtnud) nägime ka ära ja fotografeerisime selfie sid tegevate pilukate kõrval.
Kui päeval polnud vigagi päikselises maaidüllis, mis meenutas veidi Melbourne’i külje all paiknevat Dandenongi, kuhu melbsilased saavad linnast pageda, siis öösel läks õhk ikka väga jahedaks, eriti minule, kes võttis ainult suveriided Aussie kaasa. Nüüdseks olen omajagu dollareid kulutanud soojade riiete peale, sh pika säärega merino suusasokid, merino soojad retuusid, anti-cold-anti-rain-anti-wind pusa jne.. aga ei suusatama ma ei lähe ja tegelikult päeval on ikka temperatuurid üle 20. Eestis vist hakkab ka igikelts ära sulama?
Pärast Sinimägesid külastasime Sydneyt ja sellest põhjapoole jäävat Newcastle linna. Sydney jättis eelmisel külastusel parema mulje kui seekord, mil see mõjus pigem närvilise (eriti liikluskultuur ja teede kulgemise loogika) ja liiga suurena. Rattateede infrastruktuur pole kaugeltki terviklik kui ehk ülikooli ümbruses asuvad hipsterite linnaosad Surry Hills ning Newtown välja arvata. Juhuslikult broneerisingi hosteli esimeseks ööks Newtowni, teadmata tegelikult sellest linnaosast kuigi palju. Kui välja läksime ja Newtowni-nimelist ipa alet lokaalis limpsisime, siis vaatasime, et ohoo päris kirev tänavapilt ikka.. ja no mehi oli rohkem kui naisi. Meil tekkis esimesest õhtust alates teatav paranoia, et kõik mehed, kes paaris käisid, olid gayd, kui nad just liiga sarnased ei olnud, et vennad olla :D Mitte, et see kuidagi halb oleks, sest kui vähemusi on kusagil palju, siis peaks see indikeerima, et tegu on mitmekülgse, avatud meelsusega kohaga. Igatahes mehi tundus Sydneys küll jalaga segada olevat. Surry Hills jättis Sydney külastatud osadest kõige sümpaatsema, rahulikuma ja meeleolukama mulje, kus tundus olevat karakterit ning kogukondade hõngu, vintage poode, khuule kohvikuid ning Erki rõõmuks ka hype Rapha ratta (ja ma ütleks ka elustiili) pood – ratturite kokkusaamiskoht, mis laupäeval avati juba vara vara hommikul – aussie rattaskeenel on kombeks alustada sõite kella 5 paiku hommikul! Võtsime seal kohvi lurpivate rattapedede kõrval cappuccinod, otse poe sees, sest kohe uksest sisse minnes oli kohvik. Austraalia-ratta-kohvikultuur. Cappu oli väga tasemel.
Üks põnev tarbimiselamus Sydneys oli ka lämmastikujäätis N2 Extreme Gelato nimelises kohas Newtownis, kus kasutatakse vedelat lämmastiku jäätise tegemiseks otse klientide silme all. Meenutas keemialaborit, seega show + maitseelamus! Võtsin kookose-soolakaramelli sorbet ja see oli väga kreemjas ja ühtlane, nom-nom! Vedela lämmastiku eeliseks ongi jäätise tekstuuri ühtlasemaks-smooth’imaks saamine.
Hipsterite linnaosast digiteleporteerusime järgmiseks Sydney ööks Ashfieldi, mis meile üllatuseks oli täielikult pilukate asundus. Kui õhtul põhitänavale söögikohta otsima läksime, siis vaatasid vastu hieroglüüfid ja tai, vietnami, hiina, jaapani jne köögid. Üks itaalia cusine oli ka, aga seal polnud väga kedagi ja pandi varakult kinni. Ühe New Shanghai-nimelise resto ees oli lausa pikk järjekord ja inimesed vesiste nägudega ihalesid süüa saada. Meie potsatasime maha tai kööki, kus pilukad põlled ees jooksid tulijalgselt ühe laua juurest teise juurde, olemata seejuures kuigi efektiivsed, küll aga naljakad.
Sydneys kaua ei olnud, pikk reis ikkagi ees ja rahakotile ka parem. Sõitsime edasi Gosfordi, et külastada Australian Reptile Parki ehk selgrootute parki, mis valiti NSW osariigi elanike poolt lemmikturismiatraktsiooniks. Park oli armas, looduse keskel ja rohelust täis ja sealsed elanikud veel armsamad. Nägime esmakordselt Galapagose ülisuuri kilpkonni, kes olid vanemad kui meie – minu lemmikud. Muidugi koaalad konkureerisid nendega, sest koaalad on lihtsalt niiiiii nunnud. Lugesime, et eukalüpti lehtede nätsutamine ikkagi ei tee koaalasid uimastatud unekarudeks, vähemalt pole põhjus mitte selles, et need on uimastid, vaid lihtsalt liiga väikse energeetilise toiteväärtusega, mistõttu koaala peab energiat säästma ja kõike hästi aeglaselt tegema. Erki väitis, et Tartu Ülikooli mingis ökoloogia aines olla õppejõud rääkinud, et eukalüpt on koaaladele ikkagi uimasti – mis siis tõde on? Või ei tea TÜ õppejõud neid lõunapoolkera asju nii hästi..
Varsti jõuame loodusesse ka, aga enne veel .. Newcastle! Rannikulinn, Aussie vanuselt teine linn, mis on vist senise reisi TOP üllataja. Sadama- ja tööstuslinna jõudes parkisime Ford Frank Falconi rannapromenaadi äärde, pakkisime rattad lahti ja väntasime linna avastama. Esplanaad oli väga ilusti korda tehtud, kogu potentsiaal täies ulatuses ära kasutatud. Endine raudtee koht ranna ääres oli mitmel pool huvitavalt lahendatud, markeerimaks selle ajaloolist tähendust. Näiteks olid vaksalihooned renoveeritud ja restoranideks muudetud, rööpakohad olid stiilselt nähtavaks tehtud mustritena sillutises, lõpp-peatuse juurde oli rajatud katusealune söögilaudade, grillimisaluste ja wc-majaga, kõrval kena park.
Linnas oli täitsa skandinaavia hõng, õhtul pimedas kortermajade(! mitte eramajade, nagu siin tavaks) akendest mööda kõndides sai valgusküllastesse kodudesse sisse vaadata, kardinaid polnud ees – nagu Rootsis, ühes seadistasid kaks plikatirtsu vanaisale telekat paika. Siiani on Newcastle igatahes kõige euroopalikum linn, mida meie silmad näinud. Tegime ka pikema jalutuskäigu mööda muuli majakani ja läbi parkide.. igal pool sildid NO CAMPING .. penalties apply (saad trahvi!), mis on saatnud meid sellest alates kõikides rannikulinnades. Lõpuks sõitsime kesklinna kõrval asuvasse King Edward parki, kuhu olid järjest pargitud minivanid, ilmselt bäkkbäkkerite omad. Laotasime oma telgi maha täitsa künka otsa põõsaste kõrvale ja panime igaks juhuks suht varajase äratuse – kell 5:50, et märkamatult vehkat teha, kui keegi pahatahlik peaks soovima kaevata meie peale. Aga oo ei, õige aussie jaoks on see hiline äratus, sest selleks ajaks jooksid meie telgi kõrval juba koerad ja veidi eemal tegi grupp naisi hommikujoogat ja nii mõngigi tuli juba hommikuselt jooksuringilt.
Meil oli Newcastles ka tore ratast sõita, sest rattateed ja –rajad olid kenasti maha veetud ja mööda veepiiri kulges päris pikalt maaliline kergliiklustee.
Ja edasi.. ridamisi rahvusparke. Esimene, mida külastasime, oli Dorrigo National Park, mis on üks mitte paljudest kohtadest, kus saab näha Gondvana vihmametsa ehk siis võimsa läbipõimunud juurestikuga puid, maailma vanimaid sõnajalataimi, nunnusid vallabisid, kanjonvaateid.. oeh. Väga väga maaliline tee sinna viis läbi hipide linnakese Bellingen, mida ma soojalt soovitan võimalusel külastada, kohal on karakterit ja hea vaimsus. Ökopoekesed, kanepitoodetele pühendatud poeke, antiikvariaadid, stiilsed elustiili pood-kohvikud, mäed, karjamaad, loodus ümberringi, hästi palju hipisid – selle sõna otseses ja heas tähenduses, väga hea jäätisekohvik Bellingen Gelato (ehtsad naturaalse maitsed). Sellest postitusest jääb vist mulje, et ma olen suur jäätisesõber – pole tõsi. Teine Bellingenile sarnane linnake, mis meile sümpatiseeris, oli Byron Bay külje all paiknev Bangalow - palju huvitavamad kohad kui Kullarannik või enamik rannikulinnakesi.
Dorrigo jalamil ööbisime paar ööd looduskaunil kämpimisplatsil jõeoru ääres. Teisel ööl tabas meid aga halb õnn: kell 22 õhtul maandus meist mõned meetrid eemal umbes kahekümnendate alguses aussie seltskond, kaks poissi ja kaks tütarlast, kes tundide möödudes ja promilli kasvades aina häälekamaks muutusid. Jutu ja tegude järgi jäi mulje, et nad telkisid ja trippisid elus esimest korda, mistõttu ilmselt ei teadnud ka käitumiskoodist midagi. Muusika pandi põhja ja teiste laagripaiga asunike unevajadust, keda oli ca 8 seltskonda, eirati. Kulminatsioon oli see, kui võeti riideid seljast, joosti alasti ringi ja hõigati, et see olevat elu parim öö. Tore ju. Mina aga tundsin, et olen vist vanaks jäänud, kuigi isegi 20selt ma ei oleks olnud nii ebaviisakas, et kaastelkijate olemasolu sedavõrd eiranud. Õnneks kõik ülejäänud korrad, mida nüüdseks on kogunenud omajagu, on positiivsed olnud. Isegi Gold Coastil, kus kämpisime pead-jalad koos hunniku teiste bäkkpäkkeritega, jäädi viisakateks. Isegi, kui keegi lasi autost muusikat või jõi lauakese ääres paki veini ära, tehti seda omakeskis ja mitte nii häälekalt, et magada ei oleks saanud.
Travel makes one modest. You see what a tiny place you occupy in the world. – Gustave Flaubert
To be continued..