Matkates Cairnsi
Keskeakriis
Queensland on ikka väga suur ja Brisbane asub suhteliselt väga lõunas, seega põhja, Cairnsi, oli pikk pikk tee, täpsemalt 1700 km (aga me ei läinud otsejoones sinna loomulikult, ikka sika-saka). Brisist mitte kaugel asub Noosa Heads, hea rattateede infrastruktuuriga rannapuhkuse koht. Jõudsime sinna reede õhtul kui tavalisest ehk rohkem melu. Tegime rannapromenaadi pingil falafeli-peedi-avokaado wrapid ja olime möödujatele vaatamisväärsus-kõik jõllitasid, kuigi ma ei saa aru miks. Vist ei ole sealkandis kombeks rannas pimedas süüa või huvitas neid meie menüü või oli öine meri nii igav, et pidid meid vahtima.. Igatahes, kas ma olen juba maininud, et Austraalia avokaadod on lihtsalt võrratud!!! Siin võid 90% kindlusega osta poest suvalise avokaado, muretsemata, et see oleks liiga toores või liiga küps, sest enamasti on avokaadopuuvili just parajalt valmis ja hästi kreemjas. Noosa Heads oli nagu 35+ vanuses inimeste Byron Bay (vt eelmist postitust): poed olid selles vanuses inimestele suunatud, restoranid olid glazzimad, inimesed (naised) rohkem purjus. Igatahes kakerdas omajagu purjus keskealisi paare (naisi) tänavatel ning ega showgi nägemata jäänud: üks mees oli naiselt käekoti ära võtnud ja sellega taksosse istunud, mille peale naine karjus „Anna mu telefon tagasi!“ Mees võttis kotist telefoni ja viskas ilusa kaarega põõsasse. Meil on autos Austraalia Alpidest Cooma linnakesest ostetud Ally McBeali soundtrack („Hooked On a Feeling“ loo pärast.. sarjas see koht, kus beebi (vetsus) tantsib - kes mäletab) ja nüüd, kui selle peale paneme, siis meenub alati Noosa Heads.. lood on kuidagi selle linna hõngulised.
Austraalia kõrgeim juga
Tripi üks tähtsündmusi oli Wallaman Fallsi nägemine/vallutamine. Tegu on Austraalia kõrgeima joaga (268 m) ja kuigi erinevaid jugasid oleme siin juba omajagu näinud, siis see oli tõesti kõige võimsam. Esiteks sõitsime mäest üles ja nautisime vaadet kaljuplatvormilt, seejärel võtsime järsu rännaku mööda troopilist nõlva alla joa alumise osani, kus sai imetleda vikerkaart, mis tekib suurest plärtsatusest ja õhku paiskuvatest veepiiskadest. Saime päris hea füüsilise koormuse, kui pidime pärast need 200+ tõusumeetrit üles rühkima, tervitades teekonnal teisi meiesarnaseid higiseid paarikesi. Üles jõudes premeerisime endid värskete kohalike kuldkollaste ananassidega, mis Frosty Mangost, Townsville’i külje all paiknevast kuulsast jäätisekohvikust ostsime. Ananassipõllud on muide üsna kelmikad – hunnik suuri tutte põllul. Frosty Mangos proovisime ka esmakordselt huvitavaid jäätisemaitseid – jackfruit ja šokolaadine black sapote – mõlemad mõnusalt kreemised sorbet’d. Salamisi lootsime hunnikuid suhkruroopõlde nähes kusagilt saada ka suhkruroo mahla (sugar cane juice) ja lõpuks see meil täitsa juhuslikult õnnestuski – sõidutee ääres üks tädi müüs varjualuse all. Maitses nagu Virgin Mojito ehk siis väga hästi. Ilmselt seepärast, et laim läks ka sisse, muidu oleks ehk liiga läila olnud. Pidavat kasulik olema oma aluselisuse ja vitamiinide ja mitmekümne tervisekasuteguri poolest. Sportlastele ka hea musklijõu suurendaja, energia booster, toksiinide väljutaja.
Jourama kärestik-joa juures kohtusime hunniku sandfly-dega (tõlk liivakärbes), kes hammustavad väiksema tüki kui sääsed, aga sügeleb sama hullusti kui mitte hullemini. Neil olid seal head tingimused paaritumiseks. Meie aga pidime üsna jooksujalul teekonna üles joani ja tagasi alla läbima, kuigi õnneks seal üleval sai veidi rahulikumalt pildistada ja langevat vett vaadata, sest soodsaid kärbsetingimusi oli vähem. Sellel tripil ei ole üliselt pidanud putukatega väga palju jagelema, võrreldes esimese tripiga, mis austraalia kevadel sai tehtud, kus matkamine oli kärbeste tõttu ikka väga ebameeldiv.
Meeleolukas matk
Meie Queenslandi üks meeleolukamaid jalgsimatku oli Magnetic Islandil, mis on Townsville-nimelise linna (Brisbane, Gold Coast, Sunshine Coast järel suuruselt neljas, 157 000 el) n-ö linnaosa. Townsville ise reklaamib end kui 300 päikeselise päevaga linna. Usun, sest meie viibitud aja jooksul oli teavas täiesti pilvitu ja päikseline, samas kui enne ja pärast Townsville’i saime ka vihmast ilma. Sõitsime Magnetic Islandile praamiga ja läbisime päeva jooksul ca 25+ km matkaradu, alustades Nelly Bayst, jätkates Horshoe Bay suunas. Magnetic Island ei ole suur ja käisime läbi enam-vähem kõik matkarajad. Täitsa armas saar omapäraste nunnude lahesoppide ja randadega. Põikasime Erki juhtimisel ka rajalt kõrvale, ronides mööda suuri rahne üles, et näha – nagu ikka – ilusat vaadet künklikele metsastele nõlvadele ja sinisele merele. Saime alt möödujatelt kiita, kes ilmselt kuulsid ülevalt kostuvaid (meie) hääli: „Nice effort!“ („tubli pingutus!“). Horshoe Bays võtsime kookosveed ja sõime mandariine – dehüdreerunud nagu me olime, kaaslasteks imeilusad papagoid – rainbow lorikeets – vikerkaarekarva ja hästi seltsivad. Nad uudistasid, mida me sööme, kas äkki saaks ka mõne palakese ja hängisid niisama meiega. Ookeanis ujumas käisime üksikus lahesopis Radical Bay, mis ümbritsetud palmide ja kaljudega. Kuigi igal pool Queenslandis on hoiatussildid, et võib esineda mingeid ohtlikke stingereid-mallikaid, nt jellyfish (kõrghooaeg novembrist maini) ja enamikes kohtades ka krokodille, siis meie neid ei kohanud, küll aga käisime päris palju ookeanis suplemas, sest lained olid toredad ja keha vajas värskendust. Püüdsime siiski mitte liiga kaua vees liguneda, igaks juhuks, kuigi ma kaldun arvama, et hoiatussiltide paigaldamine ja liigne ettevaatlikus on lihtsalt aussiedele väga iseloomulik. Eriti palju suplejaid me siiski ei kohanud ja üks fit daam tegi hommikust ujumistrenni ookeanis spets kostüümis, mida soovitatakse kanda jellyfishide vastu kaitseks.
Kirke matkamisstiilinäide.
Raske matk
Ilmselt reisi üks füüsiliselt raskemaid matku oli ronimine Welsh Püramiid mäe otsa Cairnsi külje all, sest tõusumeetreid tuli kokku 900 m ja tõus oli üsna järsk. Teisalt on see ülimalt populaarne rada nii kohalike kui turistide hulgas ja vastutulijaid kohtasime pea iga mõnekümne meetri järel (möödaminejaid loomulikult mitte ühtegi !! haha). Tegelikult üles läksimegi kiiremini kui alla tulime, pole ju mõtet oma piinasid pikendada aeglase tõusmisega. Laskumine oli aga ohtlikum ja seetõttu võttis ilmselt kauem aega, pealegi mina pole harjunud sellise mägironimisega. Istusime kividel ja nautisime 45 min tipust avanevat vaadet ümberkaudsetele põldudele ja mägedele ja loomulikult tegime pilti. Kahju, et Eesti nii lauge ikka on. Parklasse jõudes panin korraks higised tossud auto katusele tuulduma. Mu asicsid said päris korralikult tuulutatud, sest ära korjasin nad mitte katuselt vaid sõiduteelt, kui mitmemeetrise suhkruroopõllu kõrvalt mööda sõites kuulsime tööliste hõikeid ja laia naeru ja mulle äkitselt meenusid katusele jäetud higised tossud. Töömehed elasid kelmikalt kaasa mu päästeoperatsioonile.
Welsh Pyramid Mountain vallutatud.
Lohutusmatk
Enne Townsville’i nii kuskil paarsada km paikneb Arlie Beach, tuntud turismi- ja puhkusepiirkond, mida nii raamatud kui inimesed soovitavad, kuid jällegi olid kevadine torm ja üleujutused siin laastamistöö teinud, mistõttu Shute Harbour, kust algselt plaanisime võtta kayaki tuuri lähedal paiknevatele paradiisisaartele, jättis väga nukra mulje. Näiteks kaldal upakil seisvast paadist nimega „Munn“ tilkus aukude ja mõrade kaudu vett välja, prügikastid ajasid üleääre, palmioksad vedelesid maas nagu vigased sõdurid. Ja ühtki hingelist väga näha ei olnud, kuni saabus väike mootorpaat keskealise paari, nende kohvrite ja kapteniga – ilmselt tuldi ühelt mitmest kuurortsaarelt. Mõtlesime, et mis seal ikka, küll Cairnsis pääseb ookeanile ja kayakiga sõitma, ning läksime Arlie Beachil hoopis mööda ühte oja ülesvoolu kivide otsa turnima.
Vasakul: Magnetic Island. Paremal: Arlie Beach.
Viimane peatus-Cairns
Pärast enam kui kuupikkust reisi jõuame lõpuks Cairnsi, meie reisi lõpp-punkti. Cairnsi lähedal saime küll omajagu ookeanilainetes hullata, aga planeeritud kayakituur + snorgeldamine tühistati kahel järjestikusel päeval, sest liiga tuuline oli. Olime veidi pettunud, kuid mis teha, ilm on kuningas, mitte klient. Meile küll pakuti paddlingut troopilisel jõel (surfilaual püsti aerutamist), aga jätsime asja katki, sest ei tahtnud lohutusauhinda. Cairnsi linnas endas on halenaljakas mereäär: randa seal ei olegi, vaid on mudaväli ja eemal mangroovid, mistõttu kohalikel tuleb leppida „ranna“ äärde rajatud kloorises basseinis suplemisega. Vahepeal tehakse seal rahvale tasuta vesiaeroobikat ka. Edasi põhja poole sõites kohtab aga toredaid lahesoppe ja palmirandasid, meie lemmikud olid Palm Cove ja Trinity Beach, mõlemad üsna rahulikud (või siis polnud veel hooaeg) ja kena promenaadiga. Rannavalve oli ka kohal ning ookeanisse oli paigaldatud lausa võrkudega ala, kus tohtis ametlikult ujuda, kuigi see ala polnud väga suur.
Cairnsist sisemaa poole tõusevad järsud mäeahelikud (Athertoni platoo) ja leidub järjekordselt hulgaliselt waterfalle (jugasid), lehmasid, troopilist vihmametsa ja üks omapärane turistikas küla nimega Kuranda. Meie külastasime seda kella 9 paiku hommikul, sest telkisime mitte kaugel sealsamas platool. Kui kurikuulsale hipilikule värvikale ja rohelusega mittekoonerdavale turule jõudsime, siis imestasime, et kõik oli veel nii unine ja vaikne (tundes austraallasi, siis kell 9 on juba esimese kohvipausi või töömeeste slängis smoko aeg). Üks müüjatar andis sellele seletuse: esimene turistikas auruvedur jõuab mägedesse alles kell 10 ja siis läheb action lahti. Nautisime hommikukohvide kõrvale siis unist hipioaasi Petit Cafe creperie kohvikus ning vaatasime, kuidas üks tumedapäine poiss nosis pannkooki ja vastas oma hispaania keelt kõnelevale isale inglise keeles. Austraalia on ikka täitsa rahvaste paabel, üsna multikulti. Mitmes mõttes tore, sest mida vähem eelarvamusi ja ettekirjutusi, seda rohkem vabadust ja õhku, mida hingata. Ajalugu on riigil siiski veidi liiga üürike ja igatsen natuke Euroopa mitmekihilisi vanalinnu.
Kuranda veel unine turg.
World Peace!
Cairnsist põhja poole Port Douglase suunas sõites on lõpuks võimalik maalilist ookeaniäärt ka autoaknast nautida. Cook Highway oli kõige ilusam autotee meie tripil ja viis see meid ühepäevasele ekskursioonile Port Douglasesse. Kõmpisime seal ühele vaateplatvormile, kus oli kompassi peale märgitud eri linnade kaugused antud kohast. Nii selgus, et Mexico City ja Helsinki olid enam-vähem ühekaugusel, 15 000 km. Meie sõitsime selle peale hoopis Cairnsi botaanikaaeda, mis oli seni külastatud aedadest kõige huvitavam ja eksootilisem: nägime lihasööjat taime, erkpunaseid õisikuid, palme, sõnajalgu, liblikaid. Lisaks oli botaanikaaia kõrval ka mitmeid matkaradu, mis nagu ikka viisid künkaid pidi üles (vaade polnud suurem asi – kõrvalolevale lennujaamale, küll aga oli teekond nauditav mööda kitsast ja kivist hämara metsaga kaetud nõlva).
Cairns. Botaanikaaed.
Paremal: Cairns. Botaanikaaed. Vasakul: Red-tailed black cockatoo ehk must kakaduu. Townsville.
Cairns. Botaanikaaed.
Cairns. Botaanikaaed.
Cairnsist tagasi sõitsime üsna ühe jutiga Brisbane’i poole, sest olime juba poolteist kuud teel olnud ja tahtsime isegi natuke tsivilisatsiooni tagasi saada. Tegime siiski ka vahelepõike Glasshouse mountains küngastele, mis tõusevad järsult ülejäänud laugelt maalt. Kapten Cook 1770. a vaatas, et 11 järsult kerkivat mäge meenutasid tema kodukandi klaasipõletusahjusid ja andis künkagrupile nime. Loomulikult vallutasime ühe tipu nimega Mt Ngungun (koos teiste nädalavahetuse veetjatega). Jällegi populaarne matkamise koht ka kohalike seas, rahvast oli palju. Võrdleks neid meie tippude vallutusi spordivõistluste, laulupeo või mõne muu rahvast ühendava üritusega. Selline üksteist tunnustav, inspireeriv ja ühendav tunne on koos teiste matkajatega üles rühkida ja kõrgelt vaadet nautida. Kuigi üksi on ka väga meditatiivne ja mõnus (vb et mõnusamgi).
Mt Ngungun ja jt Glasshouse mnts tipud.
Staabis Brisbane’is
Aga nüüd oleme ennast sisse seadnud Brisbane’is, Queenslandi kõige suuremas linnas. Meie algne valik oli Melbourne, kuigi olgem ausad, sinna oleks ikka kuratlikult pikk sõit olnud, lisaks meeldib meile Brisbane elukeskkonnana täitsa hästi ja talve veeta on siin kõige parem mõte, sest Brisi talv sarnaneb temperatuurilt Eesti suvega (ainult stabiilsem). Järgmises postituses sellest lähemalt..
Matkata on mõnus ja pärast oled kõbus!