LEND

Meie lend algas Helsingist. Lennu hankisin Skyscanner portaali kaudu, mis koondab enda alla eri lennufirmade lennuinfot ja julgen soovitada seda. Kuna Soomest (või Rootsist) oli täpselt 300€ odavam lennata ja 2 laevapiletit Helsingisse saime mingi „ahoi“ märksõnaga ca 40€ eest (sh jalgrattad), siis tundus kahele nüüdsest töötule backpackerile mõistlik lahendus Soome kaudu lennata. Lennufirma, mille kasuks otsustasime, oli Qatar Airways – Skytrack World Airlaines järgi 2015.a TOP1 lennufirma. Raha maksime 530€ ja piletid ostsime ca 2,5 kuud enne lendu. Igatahes ma ei soovita üle 500-600€ maksta Aussie sõitmiseks, isegi nädal enne ostes on võimalik saada selle hinnaga.

Qatar Airways oli päris vinksvonks – stjuuardessid Colgate naeratusega väga sõbralikud iludused, süüa ja juua sai pidevalt ja seda isegi öösel, mil pihku pisteti pirkukas ja muhvin, valiku filmide, mängude, sarjadega sai aega surnuks lüüa. Seda viimast oli palju: kõige pikem lend kestis 13 tundi. Isegi minu selle aasta lemmiksarja Mr Robotil oli valikus 5 osa 2016 hooajast. Friiking veganitele pakuti ka vegan toitu: eksisteeris täiesti omaette vegan menüü ja lennukitoidu kohta oli see päris põnev ja okei isegi. Niisamuti jagati igale reisijale tekk ja padi. Natuke nurinat ka: jalasirutusruumi ei olnud palju rohkem kui Ryanairis, kui sa just ei istunud business klassis. Qatar Airways lennupilet sisaldas 30kg checked pagasit ja 5kg käsipagasit ning olgu öeldud, et 30kg sees võib tassida kaasa ka jalgratta või muud spordivarustust ja EI PEA seda kusagil eraldi märkima – isegi kui koostööpartner Finnair või mõni teine koostööpartner peaks midagi sellist väitma. Meil oli Helsingi lennujaamas tarvis selgitada, et Qatar ei nõua mingisugust jalgratta eelregistreerimist, kuna alguses püüdis Finnair meilt 150€ kasseerida, väites, et oleks pidanud neid jalgratastest teavitama. Meie siiski võitsime. Oma õiguste eest tuleb seista!

Lennujaamas veetsime rõõmsalt mitu mitu tundi. Que de joie! Esiteks tuli vastata mundris meestele, miks me Aussie tulime, kui palju meil raha kaasas/ arvel on, mis tööd me kodumaal tegime ja mis tööd siia otsime tulime. Seejärel tuli järgmiste mundrimeeste ees lehvitada mingi lennukis täidetu küsimustikuga, kas me veame endaga kaasas seda, teist ja kolmandat. Mõtlesime, et pääseme kergelt ja paneme kõigele julmalt No (ega me ei vedanud ka ju midagi illegaalset enda meelest kaasas). Kahjuks küsiti meilt kõike seda ka üle ja ausate eestlastena me lõpuks tunnistasime igaks juhuks üles, et jah, meil on üks väike pakk Organic rosinaid kaasas ja jah, Kirkel on kotipõhjas kodus puhktaks küüritud matkasaapad (oo nõu, need pidi välja urgitsema), jalgrattad olid omaette ooper: maastikuratta kasti pidime avama, et turvatöötaja saaks kummidele mingit spray’d piserda (soovitan MTB maanteekaks valetada, kui ei soovi lennujaamas rattakaste avada). Meil oli ükstaskõik, kuna nagunii läksime lennujaama kõrval asuvasse rattapaviljoni (Adelaide’i lennujaamas on täitsa olemas rataste kokku panemiseks tööriistad), kus Erki tegi meie rattad sõiduvalmis, et saaksime 15 kg kaaluvad seljakotid kuklasse visata ja rahulikus tempos vasakpoolsesse reedeõhtusesse liiklusesse söösta.

ADELAIDE

Adelaide on (eesti) backpackerite seas üsna ebapopulaarne koht, kuid kindlasti väga elamisväärne linn. Vaatan just oma künka otsas paiknevast Air bnb-st tellitud suurest koduaknast välja ja minu ees laiub see massiivne laialivalguv, kuid kõigest 1,3 milj elanikuga linn – ütlen kõigest, kuna aknast tundub, nagu mahutaks rohkem. Kuna Adelaide meenutab aga pigem mõnda Eesti aedlinna kui et metropoli, siis pole väga imestada: hoonestus on üllatavalt madal, jättes välja paar klaastorni, ning iga maja kohta paistab olevat rohkem kui üks puu, linn on roheline. Üldiselt on profiil üsna tasane, kui ääred välja arvata. Meie esimene residents paikneb ida osas Wettle Parkis, Adelaide Hills küngastel, kuhu viib hirmus järsk 15% tõus, mis võtab sõna otses mõttes hingetuks.

Pärast 12-tunnist jet-lag ist (ajavahest) ja pikast reisist tingitud uinakut ärkasime esimesel päeval kell 14. Hüppasime rataste selga, et kesklinnas tiir teha ja mingi pood leida. Foorumitest olin eelnevalt lugenud, et soovitatakse Coles ja Woolworths kette. Erki saatsime meie esimesele shoppingule samal ajal, kui mina lõõskava kevadpäikese ja 26 kraadise õhtupooliku soojuse käes rattaid valvasin ja kohalikke piidlesin. Kuigi ma pole kindel, kui palju ma neid päris kohalikke üldse nägin, sest julgelt üle 50% kesklinna laupäevitajatest tundusid olevat mitte väga aussie’d või olid nad siis kodustatud pilusilmsed aussied. Dunno.

45 min möödas ja naases Erki kott sööki täis ja arve 58.35 AUD. Kleebin siia ka arve, annab ehk koduse (vegan) menüü hindadest ülevaate. Minu arust ei olnud väga kallis, kuna olin valmistunud palju hullemaks, mõned asjad, nt sojapiim (organic veel!) või riisi-quinoa segu olid isegi odavamad (Aasia lähedusest tingituna?). Aga eks aeg näitab..

Seniks, musid-kallid-olge-rõõmupallid